Mulle ei meeldi blogi siis kirjutada, kui tunnen, et pole midagi kirjutada või kuskile on kiire (mida enamjaolt alati on). Minu arvates on mu parimad postitused just tulnud siis, kui mind miskit inspireerib. Küll on olnud see teater, küll on olnud see kino. Seos on alati kujutava kunstiga. Täna on mu muusaks HU ja tema tähed / search youtube.com HU - Tähed/. Salapärasus, kaugus, teadmatus - miskipärast tulevad mulle kohe pähe need märksõnad. Samas on need kolm tähtedekombinatsiooni ka heaks võimaluseks kirjeldada elu. Me ei tea kunagi, mis toob homne päev või mis peitub teistes inimestes. Ei teata ka seda, kas elu eksisteerib ka väljaspool meie planeeti (okei, siinkohal ma ei hakka pikemalt sõna võtma, sest füüsika ja planetaarsüsteem polnud just minu teema ning mõte lendas kindlasti tookord mitu galaktikat kaugemale kui oli vaja).
Kauguse kohta võib öelda seda, et kõik tundub alati nii kauge, aga tegelikult on samas kõik nii lähedal. See on jälle suhteline. Näiteks täna tundsin, et allkorrus on minust väga eemal - seda seetõttu, et ma lihtsalt ei viitsinud sinna ronida. Samas on Võru Kohilast kaugel, kuid kui mõelda New York-i peale, siis on Võru ikka väga ligidal. Ka inimeste kohta öeldakse, et inimesed on kauged. Sa võid olla teise persooniga ka kõigest ühe millimeetri kaugusel, kuid siiski võivad nad tunduda miljoni kilomeetrit eemal kõigest ja kõigist. Teiselt küljest tuntakse aga lähedust inimesega, kes on teises riigis ning tuhat kilomeetrit eemal. Kui võtta kauguse mõõtmiseks sellise teguri nagu seda on aeg, siis tegelikult on ju nii, et mõnikord võib tunduda, et suvi on niiiiiiiiii kaugel, kuid samas jällegi jõuab oodatud aeg nii kiirelt kätte, et jõutakse öelda, et aeg lendab. Samas aga homne päev on nii lähedal, kuid unetule võib tunduda, et järgnevad tunnid venivad aastatena. Seega ei pea just ajugeenius olema, et mõista, et aeg ja ruum on ikka väga suhtelised.
Mis aga puutub teadmatusse, siis jällegi - tere tulemast suhtelisus (kusjuures ma arvan, et mu matemaatika õpetaja poleks kindlasti arvanud, et ma kasutan matemaatilist terminit oma kunagises öises mõtte(tus)lennus). Vahel mulle tundub, et ma olen ikka paganama tark.. siis jällegi ei jõua end ära siunata, sest tunnen end kuradima lollina. Olgu, ma olen siinkohal siis üdinisti aus ning ütlen, et enamik ajast tunnen ma end pigem lollina kui targana, kuid see selleks. Jällegi sõltub see tundmus sellest, millega-kellega end võrreldada.
Kuid mitte neist märksõnadest ma ei tahtnud tegelikult rääkida. Jutt pidi puudutama mu inspiratsiooni. Selleks on üks allikas, mis annab mulle alati energiat. Ma leian oma tee allikani harva, kuid alati, kui leian, siis on mu loovustase üle mu tavalise. Kahjuks juhtub seda harva - keskeltläbi kord nädalas, kuid alati ma leian endas uut indu millegi tegemiseks :) Arvake, mis koht see on..
P.
