hihi :)

http://baariblogi.wordpress.com/ - soovitan lugeda/vaadata.. väga lahe (Y)

lähen diskole ja kuulan diskot..

tegelikkus ongi võluhõbe!

Väsitav, kuid see-eest erakordselt töine nädalavahetus seljatatud ning olen valmis uue nädala elamusteks. Taustaks mängib Hurts - Wonderful life ja hetkel ei tunne ma muud kui väsimust. Mõtlesin pikalt, kuidas seda postitust alustada. Esimesena turgatas pähe lause "Peab ikka puhta pime või seniilne olema, et märgata seda kaunist hõbedast sädelust väljas." Paraku aga ei leidnud pikemat juttu sellel teemal, seega kriipsutasin selle mõtte maha. Mõttelend lendas ja lendas, kuid sobivat lauset ikka ei leidnud. Seetõttu pean sissejuhatavaks lauseks ütlema vaid üht: Tere tulemast taas Piheli kultuurinurka. 

 Ärge nüüd arvake, et ma jõudsin taas teatris käia. Pean häbenedes ütlema, et käisin hoopis selle aja jooksul kaks korda kinos (ja ja ja, siit tuleb see jutt, et ise rääkisin kuidas kõik ikka jätaksid oma kinoraha kõrvale paar korda ja käiksid selle eest teatris). Kuid enda õigustuseks võin öelda, et käisin lastefilme vaatamas ning üllatus missugune. Mõlemast filmist leidsin mõtlemapanevaid seiku ja püüdsin leida peidetud allegooriaid (siin kohal ütleks aitäh Mamma Pendile, kes õpetas oma tublidele viiendikele sõna "allegooria" ja õpetas, et igas teoses on need olemas). Igatahes asume siis filmide juurde.

 Reede pärastlõunal, mil Monika oli oma laastava tööga hakkama saanud ja mistõttu preili elan-maal-töötan-linnas ei saanud oma armsasse lumme mattunud kodukohta minna, suundusime õemehe ja tema kahe võsukesega kinno, et vaadata lastefilmi "Võluhõbe" (järjekordselt õigustan ennast, et film ei pärinenud hollivuudist, vaid trollidemaalt /Norrast). Minu eelarvamus filmile - muinasjutt, mis lõpeb armsalt. Kuid nagu öeldakse, siis eelarvamused on petlikud ja armsa tunde tekitas juba see, et me olime ainsad, kes seda filmi vaatama läksid - kinoelamust ei seganud keegi peale kahe veresugulase. Positiivsust tekitas ka filmi õigeaegne algus ehk siis mitte mingeid treilereid ega kokakoola reklaame. Linateos ise rääkis sinistes päkapikkudest, kes hoolitsesid võluhõbeda eest, mis aitas päeval ja ööl vahetuda. Paraku aga väikese printsesspäkapiku, kes tahtis oma isa päästa, viidi võluhõbe inimestele. Lõpuks saadi see kätte ja filmil oli häppi ending nagu lastefilmidel ikka. Nagu näete, siis filmi ümberjutustust ma eriliselt teha ei viitsi, aga millest ma rääkida hoopis tahtsin, olid mõtlemapanevad seigad ja neid oli igatahes rohkem, kui üks. 

1) Ahnus ajab upakile! Eks me kõik tahame seda, mida meil pole.. ja kui meil midagi on, siis tahame aina rohkem ja rohkem. Alati ju tundub, et midagi on juurde vaja. Vot selle kõigega on selline lugu, et lõpuks jääb inimene, kes väärtustab rohkem materiaalsust ja valelikkust kui inimsuhteid ning ausust, jääb oma asjadega üksi. Mis saab temast siis lõpuks? Väärtusliku asjade omaja ilma väärtuseta.

2) Iga vale tuleb alati välja! Pikemat seletamist pole vist vaja. Ausus on ajast aega hoitud hinnas ning vale võib tulla välja just kõige ootamatul hetkel.. Ja vale teeb haiget. Eriti nendele inimestele, kellest hoolitakse.

3) Julgete päralt on maailm! Pole mõtet karta midagi.. Elu tuleb elada ja isegi kui juhtub midagi, siis elu läheb nii või naa edasi. Julgeid austatakse nagu ausaidki.

4) Elu ongi võluhõbe! Meie jaoks on muutunud iga väiksemgi ime tavapäraseks. Näiteks praegu maas olev lumi - selle sära ja puhtus peaksid tekitama imelise tunde, et just meil on õnn seda näha! Aga ikka nurisetakse, et seda on liiga palju ja see tekitab raskusi.. Olge nüüd! Muidugi tekitab ebameeldivusi, aga mõelge kui ilus see kõik on. Ja samamoodi on ime iga hommik, millal silmad avame, sest on miski, mis tekitab meis tahte see päev lõpukorrale saada ning taas järgmisel hommikul ärgata.. Äkki see ongi see võluhõbe, mis paneb meid ärkama ja ilma selleta saabuks pimedus..

Oli ka teisi mõtlemapanevaid allegooriaid, kuid need neli olid minu jaoks kõige tähtsamad - eriti viimane.

Igatahes aitäh kino Artis mõtlemapaneva ja samas ka armsa kinoelamuse eest!

Narnia kroonikatest juba homme - seniks aga head und ning nautige imelist jõuluaega :)

monika monika..

Oot-oot, kuidas see Tõnis Mägi laul oligi.. Moonika moonika ja moonid, mooniga moonika tuult kroonib kroonib laps kuningaks just tumma tuule. Tummast tuulest on aga hetkel asi kaugel ning mitte Moonika ei krooninud tumma tuult, vaid tuul krooniti Monikaks ning see tuulepreilinna on suutnud juba hetkega mu elu raskemaks muuta. Nimelt ma olen linnas lumevangis - otses mõttes! Ma ei tea, millal rongid sõidavad ja ilmselgelt on autoliiklus häiritud ning õemees ei taha Kohilasse sõita. Kas pole mitte tore? Olgu, ma ei kurda, sest Kohilasse minek-tulek oleks mu aega röövinud. Nüüd jääb aeg alles ning saan tukastada ja puhata oma närve, sest öösel on minu pealauseks "Tere, mida te soovite, kas sööte siin või võtate kaasa". Ja niimoodi kella kümneni hommikul välja! Lisaks peale seda lähen veel õhupalle jagama sinise päkapiku (khm.. sinine päkapikk kõlab veidike nääästilt, aga mis seal ikka) kostüümis.
 Muide teate, et lihasevalu on mõnus valu? Minu jaoks igatahes on.. täna valutavad nii säärelihased kui ka sangad :D

Jejee.. aga igatahes.. kaunist nädalavahetust ja ärge lumekuningannat südamesse laske.
PAI!

robbiest ei saa mul vist kunagi küllalt!

kultuur ei olegi surnud

Üleeile sirvisin kinokavasid - phääh, Hollywood Hollywoodi otsa. Filmid, mille kulgemist võid juba ette kujutada ainuüksi filmitutvustust lugedes. Liikuvad pildid, mis ei liiguta ja võltsid tundemängud, mis ei pane tundma. Aga ma olin unustanud, et lisaks kinole on meil olemas ka teatrimaailm. No okei, ei saa väita, et kõik Hollywoodi filmid ei suudaks mind liigutada. Suudavad küll, kuid ainult vähesed. Näiteks "Kõrbelill" - kinosaalist lahkudes suutis mu enesetunnet kirjeldada üks sõna - šokk! Justament, kultuurišokk, kuid samas ka õnnetunne, et olen sündinud Eestis ja naistel on valikuvõimalus ning nende saatus pole sünnist saadik ettemääratud.. Ha kuigi ma nii tahaksin edasi sellest filmist rääkida, aga ei soovi elamust ära rikkuda neil, kes pole seda näinud, kuid kavatsevad seda teha.
Teine film, mis pani pirni mu peas põlema, oli "Ondine". Muidugi see oligi ta eesmärk, miks muidu oleks just toosama linateos PÖFFile valitud. Kuid aitab filmidest.. Millest ma rääkida tahtsin oli teater ja teatrielamus.
Ma näen silmadega inimest, keda ma saan katsuda.. Ta viibib ruumis just sellel ajahetkel ning suhtlus publikuga on tegelikult vahetu ja see mängib palju rolli. Mõni näitleja suudab terve näidendi üksipäini huvitavaks teha. Hea näide on sellest ilmselgelt Jan Uuspõld (olgem ausad, kes meist ei mäletaks Ürgmeest ja stseeni Uuspõllu ja rätikuga või siis Inest laulmas "Kõik mehed on sitapead" ning kui palju naisi /loodetavasti/ hakkas mehi mõistma).Ka uue näidendiga "Isa" ei suutnud Uuspõld minus tekitada igavustunnet.. Ei saa öelda, et iga ta sõna naiste kohta oleks kuld olnud, kuid kinldasti üle viiekümne protsendi ta seda oli. Kaks tundi möödus ootamatult kiiresti ning etendust soovitan omavanustelegi, kuigi eelkõige on sihtgrupiks siiski pereinimestele ja neile, kes mõtlevad pesa punuma hakata.
"Isa" etendusest ja heast teatriemotsioonist oli möödas nädalake, kui tee viis mind taaskord teatrisse. Sedapuhku Draamateatrisse ning härra Kivirähki kirjutatud etendust vaatama. Nüüd ütleks teadlik dramaturgia sõber, et ahaa, missugust neist nimelt? No eks ikka Draamateatri sünnilugu läbi Kivirähki silmade ehk siis näidendit nimega "Vassiljev ja Bubõr tegid ta siia". Etendus kahes vaatuses, tagasirännak aega, mil meie kallil kodumaal valitsesid sakslased ning eelkõige lõbus lugu kahest arhitektist - igavast, kuid targast abielumehest ja lõbujanulisest naistemehest. Nendest sellidest, kes panid püsti meie armsa Draamateatri. Ma olin positiivselt üllatunud seda etendust vaadates: oli nalja, oli kurbust, oli irooniat, oli ajalugu ja mis kõige tähtsam - oli sisu. Lool oli sees point ning näitlejad suutsid absoluutselt selle vaatajateni tuua. Rääkides näitlejatest ei saa ma mainimata jätta armastatud Märt Avandit. Ainuüksi tema laval olek mõjub hästi! Võite arvata, et ka taaskord lendas aeg linnutiivul ning lõpuks jõudis kätte see hetk, kus Draamateater sai valmis, kuid uskuge mind, Vassiljevi ja Bubõri hing elab seal tänaseni ;)
 Nii ja oleme taas tagasi tänases päevas ning praeguses ajahetkes. Ühes põhjuses, miks ma tänast sissekannet üldse kirjutan. Olen juba kuskil kuu aega vaadanud muusikali "Helisev muusika" mänguaegu ning püüdnud neid oma ajakavaga sättida. Kuni tänaseni polnud see õnnestunud. Paraku ei saanud ma aga hommikul korralikult magada ning surfasin netis ja vaatasin taaskord aegu, millal "Helisev muusika" Tallinnas etendub. Hakkasin siis kommentaare vaatama ja nägin, et müüakse kahte piletit kokku 250 krooni võrra odavamalt tänasele etendusele. Haarasin siis härjal sarvist ning ostsin need piletid ära. Ja ma absoluutselt ei kahetse. Kolm tundi ja viisteist minutit absoluutselt naudingut. Suuresti muidugi tänu Hanna-Liina Võsale, kelle inglihääl tõi pisarad silma ja muusikale, mis tungis juba südamesse siis, kui ise ei teadnudki, mis tähendab sõna "muusika", rääkimata sõnast "helisev". Sisu küll ei üllatanud, kuid miks ta oleks pidanudki - filmi oleme ju kõik iga jõuluaeg vaadanud üha uuesti ja uuesti.  Aga etendus oli armas ja südantsoojendav, lausa nii soojendav, et väljas möllav Monika ei suutnud lumekuningannat mängida ja külmust minusse tuua. Muusika heliseb siiani mu kõrvus ja ei jõua ära oodata märtsi, mil etendub nukuteatris "Libahunt".
 Olgugi, et filmimaailm on tasuvam kui teatrimaailm ning kinopilet on odavam kui teatripilet, leian, et filmid ei suuda meile anda nii palju, kui seda teevad meie omad näitlejad näidendites. Kultuur elab Eestis edasi täie rauaga ja seda eriti siis, kui vahelduseks jätaksime paaril korral kinos Hollywoodi filme vaatamas käimata ja naudiksime oma inimese poolt kirjutatud näidendit, millele annavad hinge näitlejad, kelle suus kõlab emakeel nagu puhas kuld. Ja eks meie kultuuri elavust näevad ka suured Euroopa riigid - miks muidu oleks Eesti pealinn Euroopa kultuuripealinnaks alates jaanuarist? ;)

PS! Pool aastat veel ja on laulupidu! Can't wait, sest tänavused laulud on paganama head!

PSPS! tegin esmaspäeval ise kõrvarõngaid.. päris kobedad tulid välja teised.. soovige mulle tuult tiibadesse ;)

time for changes..

Millalgi tuleb alati selline hetk, kus praegune elu ja eluviis viskavad üle ning tekib tunne, et on vaja muutusi. Vot minul on see hetk just praegu. Pärast absoluutselt halli päeva, mis kätkesid endaga tõdemust, et ma olen taaskord oma telefoni ära kaotanud, maganud maha kaua-oodatud trühvlikoolituse ja lisaks suutnud veel kuuma tee peale ajamisega oma jalale tekitada teise astme põletuse. No ja muidugi muud väikesed asjad, mis suudavad veel rohkem päeva rikkuda (näiteks mantlinööbi eest ära tulemine). Kõik see kulmineerub ilmselgelt faktiga, et midagi peab muutuma. Ja see midagi peaksin olema mina, mu käitumine ja eluviis. Ma nii siunan end, et ma suutsin end jälle end mõjutada lasta ja läksin bailatama eile.. See kõik oli ilmselgelt üleliigne ja tekitab minus täielikult sellise tundmuse, et ma olen nii katki ja nii seest kui väljast. Mulle aitab sellest ja tahan muutust ning seda kohe..

blablabla

123


ja piks on purjus.
nii hea on heita oma argipäeva mured lihtsalt kaugustesse ja lõõgastuda.
rääkida oma musidega ja siis rääkida kõigest! kõik mured saavad kaelast ära lihtsalt.
ja siis bailatame!!!!




head reedet., xoxo

oh jõuluaeg oh jõuluaeg

ma polegi oma blogis veel jõudnud kirjutada, kui väga ikka mulle jõulud meeldivad! terve linn on tuledes, pimedas langevaid lumehelbeid on nii hea vaadata ja mõnus on tunda mandariinide ning glögi lõhna. kõik on ilus, puhas ja särav. samasugune võiks ka mu tuju olla.. ilmselgelt ma olen jälle (I) väsinud ja seetõttu tujust ära ja magamisest ma ei tohi mõeldagi - tahan oma asjad korda panna ja toa jõulupärasemaks teha.. kuna jõulud on ka rahu ja lähedaste hoidmise aeg, siis tahan tuletada oma lemmikutele meelde, mis nad mulle tähendavad :)
anni - nii kahju, et sa oled see jõul Saksamaal.. aga samas ma saadan sinna sulle soojad kallistused ning tahan, et sa teaksid, et hoolimata kaugusest oled sa siiani üks lähedamaid ja kallimaid inimesi mu elus.. õnneks varsti tuled sa juba tagasi ja siis saame koos olla ning teha kõik tasa!
mannu - mul on absoluutselt siiralt hea meel, et sinuga saame jõuluajal koos olla! ma loodan, et saan sinult jõudu ja energiat, sest sul on ju seda niikuinii üleliia :) väike päike nagu sa meil oled..
meery - sina oled üks inimene kes on tunginud mulle lühikese ajaga väga hinge.. iga päevaga olen ma aina rohkem ja rohkem tänulik, et sa oled mu ellu sattunud. ma hindan väga seda, et sa oled täiesti aus ja õiglane. sa oled nii ilus inimene nii seest kui ka väljast. aitäh, et sa toetad mind ka siis, kui ma ei käitu kõige õigemini.