siusau :)

üks päev veel ja siis TERE KOOL :) suvi on ikka maailma kõige kiiremini veerenud ja see on olnud ülikõva.. koguaeg (välja arvatud viimased kaks nädalat) on mingi tegevus olnud ning meeldejäävaid hetki on olnud oioi kui palju. ainult mul on kahju, et ma pole suvel näinud oma kaasjat ning pole jõudnud kosele ja palangale - ehk kaks kohta, kus ma olen paar aastat järjest iga suvi käinud. aga pole hullu, kanaveres on 11 september pidu, ehk jõuab siis oma kosemusidele külla.

ja kui nüüd rääkida algavast koolist, siis mainiks ära, et JEEEEEEE, me oleme nüüd kõige vanemad ja targemad ja ilusamad (kes vastu vaidlevad, saavad tutaka kirja :D) ning kool on absoluutselt meie päralt. tegelikult on aga nii, et ükskõik kui vägev tundub olla viimases klassis, siis hakkab kahju, et ainult loetud kuud veel ja siis on läbi üks tähtsamatest eluperioodidest meie elus ning peale mida hargnevad teed ja igaüks läheb üle oma elu peale. võttis aega, et saaksime lähedaseks, kuid just nüüd, mil me oleme väga kokku kasvanud, tuleb lõpp ja kõik hakkavad silmapiirilt kaduma. mis seal ikka, see on elu - ei saa klammerduda tuttavate ja heade inimeste külge - tuleb leida endale uued inimesed, kes saadavad sind järgneval eluperioodil ning ainult KÕIGE TÄHTSAMAD jäävad sind ka varjuna saatma uute kõrval. kui kurb see ka poleks, on selles ka rõõmu, sest iga uus inimene toob ellu värvi juurde ja õpetab mingil määral elama.

... kuid seni, kuni ma saan olla OMA INIMESTEGA need viimased kuud, seni õpin ma neilt veel üht-teist ning naudin sajaprotsendiliselt nende seltskonda.

ärge unustage, elu on lill - always has been, always will be ;)

vaheaja viimane reede

jeps, ja kätte ongi jõudnud selle suvevaheaja ja ühtlasi ka VIIMASE suvevaheaja viimane reede ja ma olen kodus :) ja ma olen oma haigusest üle saanud, kuid praegu veel pean võtma antibiootikume ning ei tohi nädal aega pingutada ning seetõttu olengi kodus.. kuid ma hakkan juba harjuma, pole midagi nii hullu istuda kodus, võtta rahulikult ning mõelda, et tegelikult on elu ilus.

aga see ei tähenda, et ma oleksin päev läbi kodus istunud, eiii, käisin tsäku sünnal ja istusime neiudega ning arvake ära, et ma olin ainus alakas :D teised jõid kõik shampat ja ma olin ilusti viieline ning jõin hoopis mahla (AUSÕNA! -selles on süüdi ka antibiootikumid) ning leidsin, et kaine on tore olla, eriti heade ja lõbusate inimeste ümber. anni ja tsäku läksid märxi edasi ning ma lendasin koju, vaatasin veidi filmi ja nüüd kuulan Robbie Williamsit ning pean tõdema, et ÜLITSILL on, sest ta laulud on nii hea sisuga ja teevad ka pisut paha tuju heaks ning see, mis praegu on, seda võin ma nimetada rahuloluks, missest, et ma ei saa teha, seda mida ma tahan. kuid samas tekib küsimus, kas ma tahakski teha, seda mida ma arvan tahtvat end teha (ehk minna peole?!) veider eksole.. ei tea, mida ma tahan ning seda ma ei teagi kunagi.

tõesti, ma ei tea kunagi, mida ma päriselt tahan, sest ma samas tahaks nii palju asju, kuid kui ma järele mõtlema hakkan, siis ma leian, et mul ju pole tegelikult vaja seda, mida ma tol hetkel tahtsin. ma olen õnnelik ka paljude asjadeta ja ma olen TÕEPOOLEST õnnelik, sest õnneks pole tegelikult midagi vaja - õnn peitub sus endas ning kui inimene suudab sellest aru saada, siis iga väiksem asi teeb õnnelikuks (kuid minu puhul kehtib ka lause "the more i get, the more i want" ja seetõttu ma ei teagi, kas olla õnnelik ilma või tahta veel ja olla õnnelik selle üle, et olen oma tahtmise saanud)

enivei.. uni kipub peale, aga enne pean kindlalt kuulama kolme Robbie laulu: "Enternity", "Angel" ja "She's the one"

TOMORROW IS A BEAUTIFUL DAY, I WON'T LET IT SLIP AWAY :)
_____________________________________________________________________

You were there for summer dreaming
And you gave me what I need
And I hope you find your freedom
For eternity

-R.Williams "Eternity"

ei taha enam

ja jällegi olen suremas igavusse ehk käes on blogiaeg.mul on sellest haigusest nii kopp ees, täna on paistetus alanenud, kuid siiski on nõme, paha ja kole.

ma ei suuda enam voodis olla, energiat on maailma kõige rohkem ja tahaks täiega midagi teha (siinkohal mainiks ära, et tahaks praegu anni, tsäku ja mannuga olla pärna juures), kuid ma ju ei saa :(

täna hommik muidu algas positiivselt, emps ütles algul, et pean olema võib-olla kauem kui nädal!!! voodis. see on minu jaoks ju piiiiiin. kui välja jätta arvut, telekas ja raamatud, siis ma sureksin igavusse. ja peaksingi raamatut lugema hakkama, täna pole ma muud tarka teinud kui facebook-is teste teinud ja mänginud mõttetuid mänge.. ühesõnaga - elu missugune. miumiu, ma tean, et see tänane blogi sissekanne on vägaväga negatiivne, kuid ausõna, mul puudub positiivsus (vahepeal oli see kusjuures olemas).

tahan kiiiiirelt terveks saada, palun, aitäh :)

..

.. ja ma lihtsalt pean lisama, et mulle nii meeldivad Remarque teosed, ilma nendeta oleks mu viimased kaks päeva olnud väga sisutud :)

üks erakordselt huvitav laupäev

on laupäeva õhtu ja kell on kohe-kohe üheksa. naljakas, mida teevad inimesega haigused - terve see suvi poleks ma arvanud, et ühel laupäevasel päeval ma olen kodus, kuid nagu näha, siin ma olen. lisaks tänasele päevale, olin ma ka eile kodus ja voodis ja nii nagu korralik haige olema peab. suht piinarikas, arvestades seda, et ma olen umbkaudu 48 h voodis samas asendis pidanud magama. see tundub nagu saatus, mis sunnib mind koju jääma just siis, kui oleks palju teha.. aga mis seal ikka, eks ma siis laman voodis ja üritan kuidagi elus püsida (ehk siis üritan oma elu huvitaks teha blogi kirjutamisega). sissejuhatus kirjutatud, asugem siis sisu juurde.

2 põhjust, miks haigus mulle on olnud kasulik: 1. Ma olen jõudnud lugeda läbi kaks imehead raamatut, 2. Olen suutnud päris palju elu üle järgi mõelda.
Naljakas on see, et inimene, kes tahab midagi teha, väljas käia, joosta, sõpradega olla - ühesõnaga elu nautida, on voodis ja ei saa sealt lahkuda nädal aega. Ta ei tunne sellest mõnu, kuid ta peab harjuma. Sel samal ajal on kõrval toas teine inimene, kes on terve ning kes saaks teha täpselt seda, mida esimene inimene soovib, kuid ei. Ta lihtsalt päevad läbi vaatab filme. Kas pole mitte irooniline, kuidas elu või saatus (las igaüks otsustab ise, kuidas ta seda nimetab) mängib vingerpusse. See inimene, kes PEAB mitte midagi tegema, annaks kõik, et saaks olla terve ja teha midagi, ning see inimene, kes saab teha mida tahab, ei tee mitte midagi. Seetõttu ma hakkasin mõtlema, kas siis tõesti mõndadel persoonidel pole lihtsalt tahtmist elu avastada, seigelda ja nautida kõike seda, mida vähegi saab? Tundub, et tõesti pole! Miks on see nii? Kas nad kardavad inimesi, seiklusi, kogemusi? Võib-olla kardavadki, kuid iga uus inimene, seiklus ja kogemus ju voolivad inimesest isiksuse, mitte film, kus on teatud kangelased, kelle isiku moodi see teatud inimene tahaks olla, kuid tal puudub teatud kogemus, et olla see nn. kangelane. Ühesõnaga siit järeldan mina seda, et selleks, et inimesest saaks tugev ja enesekindel inimene peaks ta seiklema, uusi tutvusi koguma ja iga päev täiustama oma kogemustepagasit.

Vot, tundub, et ma hakkan siin päris segast juttu ajama, seda pole vaja. Kui taas hakkan igavusse surema, siis siia lendab postitus.. Seniks, sjaaauuuu :)