kultuur ei olegi surnud

Üleeile sirvisin kinokavasid - phääh, Hollywood Hollywoodi otsa. Filmid, mille kulgemist võid juba ette kujutada ainuüksi filmitutvustust lugedes. Liikuvad pildid, mis ei liiguta ja võltsid tundemängud, mis ei pane tundma. Aga ma olin unustanud, et lisaks kinole on meil olemas ka teatrimaailm. No okei, ei saa väita, et kõik Hollywoodi filmid ei suudaks mind liigutada. Suudavad küll, kuid ainult vähesed. Näiteks "Kõrbelill" - kinosaalist lahkudes suutis mu enesetunnet kirjeldada üks sõna - šokk! Justament, kultuurišokk, kuid samas ka õnnetunne, et olen sündinud Eestis ja naistel on valikuvõimalus ning nende saatus pole sünnist saadik ettemääratud.. Ha kuigi ma nii tahaksin edasi sellest filmist rääkida, aga ei soovi elamust ära rikkuda neil, kes pole seda näinud, kuid kavatsevad seda teha.
Teine film, mis pani pirni mu peas põlema, oli "Ondine". Muidugi see oligi ta eesmärk, miks muidu oleks just toosama linateos PÖFFile valitud. Kuid aitab filmidest.. Millest ma rääkida tahtsin oli teater ja teatrielamus.
Ma näen silmadega inimest, keda ma saan katsuda.. Ta viibib ruumis just sellel ajahetkel ning suhtlus publikuga on tegelikult vahetu ja see mängib palju rolli. Mõni näitleja suudab terve näidendi üksipäini huvitavaks teha. Hea näide on sellest ilmselgelt Jan Uuspõld (olgem ausad, kes meist ei mäletaks Ürgmeest ja stseeni Uuspõllu ja rätikuga või siis Inest laulmas "Kõik mehed on sitapead" ning kui palju naisi /loodetavasti/ hakkas mehi mõistma).Ka uue näidendiga "Isa" ei suutnud Uuspõld minus tekitada igavustunnet.. Ei saa öelda, et iga ta sõna naiste kohta oleks kuld olnud, kuid kinldasti üle viiekümne protsendi ta seda oli. Kaks tundi möödus ootamatult kiiresti ning etendust soovitan omavanustelegi, kuigi eelkõige on sihtgrupiks siiski pereinimestele ja neile, kes mõtlevad pesa punuma hakata.
"Isa" etendusest ja heast teatriemotsioonist oli möödas nädalake, kui tee viis mind taaskord teatrisse. Sedapuhku Draamateatrisse ning härra Kivirähki kirjutatud etendust vaatama. Nüüd ütleks teadlik dramaturgia sõber, et ahaa, missugust neist nimelt? No eks ikka Draamateatri sünnilugu läbi Kivirähki silmade ehk siis näidendit nimega "Vassiljev ja Bubõr tegid ta siia". Etendus kahes vaatuses, tagasirännak aega, mil meie kallil kodumaal valitsesid sakslased ning eelkõige lõbus lugu kahest arhitektist - igavast, kuid targast abielumehest ja lõbujanulisest naistemehest. Nendest sellidest, kes panid püsti meie armsa Draamateatri. Ma olin positiivselt üllatunud seda etendust vaadates: oli nalja, oli kurbust, oli irooniat, oli ajalugu ja mis kõige tähtsam - oli sisu. Lool oli sees point ning näitlejad suutsid absoluutselt selle vaatajateni tuua. Rääkides näitlejatest ei saa ma mainimata jätta armastatud Märt Avandit. Ainuüksi tema laval olek mõjub hästi! Võite arvata, et ka taaskord lendas aeg linnutiivul ning lõpuks jõudis kätte see hetk, kus Draamateater sai valmis, kuid uskuge mind, Vassiljevi ja Bubõri hing elab seal tänaseni ;)
 Nii ja oleme taas tagasi tänases päevas ning praeguses ajahetkes. Ühes põhjuses, miks ma tänast sissekannet üldse kirjutan. Olen juba kuskil kuu aega vaadanud muusikali "Helisev muusika" mänguaegu ning püüdnud neid oma ajakavaga sättida. Kuni tänaseni polnud see õnnestunud. Paraku ei saanud ma aga hommikul korralikult magada ning surfasin netis ja vaatasin taaskord aegu, millal "Helisev muusika" Tallinnas etendub. Hakkasin siis kommentaare vaatama ja nägin, et müüakse kahte piletit kokku 250 krooni võrra odavamalt tänasele etendusele. Haarasin siis härjal sarvist ning ostsin need piletid ära. Ja ma absoluutselt ei kahetse. Kolm tundi ja viisteist minutit absoluutselt naudingut. Suuresti muidugi tänu Hanna-Liina Võsale, kelle inglihääl tõi pisarad silma ja muusikale, mis tungis juba südamesse siis, kui ise ei teadnudki, mis tähendab sõna "muusika", rääkimata sõnast "helisev". Sisu küll ei üllatanud, kuid miks ta oleks pidanudki - filmi oleme ju kõik iga jõuluaeg vaadanud üha uuesti ja uuesti.  Aga etendus oli armas ja südantsoojendav, lausa nii soojendav, et väljas möllav Monika ei suutnud lumekuningannat mängida ja külmust minusse tuua. Muusika heliseb siiani mu kõrvus ja ei jõua ära oodata märtsi, mil etendub nukuteatris "Libahunt".
 Olgugi, et filmimaailm on tasuvam kui teatrimaailm ning kinopilet on odavam kui teatripilet, leian, et filmid ei suuda meile anda nii palju, kui seda teevad meie omad näitlejad näidendites. Kultuur elab Eestis edasi täie rauaga ja seda eriti siis, kui vahelduseks jätaksime paaril korral kinos Hollywoodi filme vaatamas käimata ja naudiksime oma inimese poolt kirjutatud näidendit, millele annavad hinge näitlejad, kelle suus kõlab emakeel nagu puhas kuld. Ja eks meie kultuuri elavust näevad ka suured Euroopa riigid - miks muidu oleks Eesti pealinn Euroopa kultuuripealinnaks alates jaanuarist? ;)

PS! Pool aastat veel ja on laulupidu! Can't wait, sest tänavused laulud on paganama head!

PSPS! tegin esmaspäeval ise kõrvarõngaid.. päris kobedad tulid välja teised.. soovige mulle tuult tiibadesse ;)