sometimes it takes a thousand tries to win

Ma ei tea, kas asi on minus, mu kõhuvalus, mu vähesest öisest magamisest, sellest eilsest halvast uudisest või kõikidest nendest kokku, aga mul on täna megakass päev olnud. Nagu Rauno kirjutas oma blogis, et viimasel ajal kirjutatakse suhteliselt palju negatiivsetest asjadest/sündmustest, siis paraku lähen ka mina täna sinna negatiivsuse lainele.
Kõik see algas eilsest hommikust, mis plaanipäraselt oleks pidanud olema maailma parim (ehk siis poole päevani Rogeri kaisus magamine, lihtsalt puhkamine ja kvaliteetaeg), kuid kell 12.10 suutis mu ema helistada ja palus, et ma läheksin õe juurde. Seega, ei saanud poole päevani magada ja Rogeriga koos olla, vaid läksingi õele appi. Muidugi oli mul hea meel, et ma nägin üle pika aja Rebeccat ja Enricot. Nendega oli tore ja Nora tuli ka külla ning lahe oli pisikestega mängida. Õhtul juhtus üks kurb sündmus, mis mõjutas ka minu tuju ning selle sündmuse tõttu jõudsin ma Rogeri juurde alles pool üks öösel. Hommikul magasin ilmselgelt sisse, esimesele ega teisele rongile ei jõunud, 8.35-sele hoopis ning kuigi ma oleks võinud teisse tundi minna, käisin ma kodust läbi ja võtsin kooliasjad.
 Koolis kassis eriti ära: mul hakkas kõht väga valutama ning uni ja paha tuju võtsid võimsust. Ühesõnaga, muusika tööd ma ei teinud ja kirjanduse lugemiskontroll läks ka sõna otses mõttes sitasti. Kehalistesse ei läinud kõhu pärast ja tulin koju. Esimese asjana panin Robbie Williamsi uue plaadi "Reality killed the video star" mängima ja läksin voodisse puhkama (peaks lisama, et läksin kuuenda tunni poole pealt ära, seega kella kahest jõudsin umbes koju) ning ärkasin alles kell kaheksa. Jällegi on kõik õppimata. Aga vast üks tassitäis kohvi äratab mu üles ja leian endas selle tahtejõu, mis oli mul olemas eelmine nädal.

Ja üritan selle negatiivsuse tagant ka midagi head leida ning tuletan meelde lauset:

When life gives you a hundred reasons to cry, show life that you have a thousand reasons to smile.