Tihtipeale sisendan ma endale, et kõik saab alati korda ja positiivse ellusuhtumisega on ka kõige suuremad vaevad ületatavad. Nii võib see ka olla, sest kõik on alati mõtlemises kinni. Siiski ei saa  pahatihti läbi lausega "Elu on lill", sest on palju kuristikke, kuhu võib kukkuda just seetõttu, et ei märgata või ei taheta märgata ka negatiivsust enda ümber.

Inimene elab selleks, et surra - see on nagu aamen kirikus ning suremine on ainus asi, mida inimene PEAB tegema. Ülejäänud tegevused on enda vaba valik: tegelikult ei pea ju koolis käima, astuma ülikooli, minema tööle, looma pere ning koguma pensionipõlveks raha. Ometi on välja kujunenud inimestel just selline tee, millel astuda. Sellel on ka tagamõte: koolis käidakse selleks, et saada sisse ülikooli, kus omakorda käidakse selleks, et saada tühipaljast paberilehte, mis teoreetiliselt peaks tagama kindla töö ja hea palga. Seda kõike tehakse aga seetõttu, et tulevane põlv ei peaks vaevlema rahahädas, ja muidugi mõeldes iseenda mugavale pensionipõlvele. Kas pole mitte vaevarikas elada, kui teadakse juba varases lapsepõlves, et raha on võrdne hea tulevikuga? Seega võib väita, et just materiaalsus on üks neist kuristikest, kuhu on võimalus kukkuda.

Kuristikud.. need on igal pool.