üks erakordselt huvitav laupäev

on laupäeva õhtu ja kell on kohe-kohe üheksa. naljakas, mida teevad inimesega haigused - terve see suvi poleks ma arvanud, et ühel laupäevasel päeval ma olen kodus, kuid nagu näha, siin ma olen. lisaks tänasele päevale, olin ma ka eile kodus ja voodis ja nii nagu korralik haige olema peab. suht piinarikas, arvestades seda, et ma olen umbkaudu 48 h voodis samas asendis pidanud magama. see tundub nagu saatus, mis sunnib mind koju jääma just siis, kui oleks palju teha.. aga mis seal ikka, eks ma siis laman voodis ja üritan kuidagi elus püsida (ehk siis üritan oma elu huvitaks teha blogi kirjutamisega). sissejuhatus kirjutatud, asugem siis sisu juurde.

2 põhjust, miks haigus mulle on olnud kasulik: 1. Ma olen jõudnud lugeda läbi kaks imehead raamatut, 2. Olen suutnud päris palju elu üle järgi mõelda.
Naljakas on see, et inimene, kes tahab midagi teha, väljas käia, joosta, sõpradega olla - ühesõnaga elu nautida, on voodis ja ei saa sealt lahkuda nädal aega. Ta ei tunne sellest mõnu, kuid ta peab harjuma. Sel samal ajal on kõrval toas teine inimene, kes on terve ning kes saaks teha täpselt seda, mida esimene inimene soovib, kuid ei. Ta lihtsalt päevad läbi vaatab filme. Kas pole mitte irooniline, kuidas elu või saatus (las igaüks otsustab ise, kuidas ta seda nimetab) mängib vingerpusse. See inimene, kes PEAB mitte midagi tegema, annaks kõik, et saaks olla terve ja teha midagi, ning see inimene, kes saab teha mida tahab, ei tee mitte midagi. Seetõttu ma hakkasin mõtlema, kas siis tõesti mõndadel persoonidel pole lihtsalt tahtmist elu avastada, seigelda ja nautida kõike seda, mida vähegi saab? Tundub, et tõesti pole! Miks on see nii? Kas nad kardavad inimesi, seiklusi, kogemusi? Võib-olla kardavadki, kuid iga uus inimene, seiklus ja kogemus ju voolivad inimesest isiksuse, mitte film, kus on teatud kangelased, kelle isiku moodi see teatud inimene tahaks olla, kuid tal puudub teatud kogemus, et olla see nn. kangelane. Ühesõnaga siit järeldan mina seda, et selleks, et inimesest saaks tugev ja enesekindel inimene peaks ta seiklema, uusi tutvusi koguma ja iga päev täiustama oma kogemustepagasit.

Vot, tundub, et ma hakkan siin päris segast juttu ajama, seda pole vaja. Kui taas hakkan igavusse surema, siis siia lendab postitus.. Seniks, sjaaauuuu :)