robbiest ei saa mul vist kunagi küllalt!

kultuur ei olegi surnud

Üleeile sirvisin kinokavasid - phääh, Hollywood Hollywoodi otsa. Filmid, mille kulgemist võid juba ette kujutada ainuüksi filmitutvustust lugedes. Liikuvad pildid, mis ei liiguta ja võltsid tundemängud, mis ei pane tundma. Aga ma olin unustanud, et lisaks kinole on meil olemas ka teatrimaailm. No okei, ei saa väita, et kõik Hollywoodi filmid ei suudaks mind liigutada. Suudavad küll, kuid ainult vähesed. Näiteks "Kõrbelill" - kinosaalist lahkudes suutis mu enesetunnet kirjeldada üks sõna - šokk! Justament, kultuurišokk, kuid samas ka õnnetunne, et olen sündinud Eestis ja naistel on valikuvõimalus ning nende saatus pole sünnist saadik ettemääratud.. Ha kuigi ma nii tahaksin edasi sellest filmist rääkida, aga ei soovi elamust ära rikkuda neil, kes pole seda näinud, kuid kavatsevad seda teha.
Teine film, mis pani pirni mu peas põlema, oli "Ondine". Muidugi see oligi ta eesmärk, miks muidu oleks just toosama linateos PÖFFile valitud. Kuid aitab filmidest.. Millest ma rääkida tahtsin oli teater ja teatrielamus.
Ma näen silmadega inimest, keda ma saan katsuda.. Ta viibib ruumis just sellel ajahetkel ning suhtlus publikuga on tegelikult vahetu ja see mängib palju rolli. Mõni näitleja suudab terve näidendi üksipäini huvitavaks teha. Hea näide on sellest ilmselgelt Jan Uuspõld (olgem ausad, kes meist ei mäletaks Ürgmeest ja stseeni Uuspõllu ja rätikuga või siis Inest laulmas "Kõik mehed on sitapead" ning kui palju naisi /loodetavasti/ hakkas mehi mõistma).Ka uue näidendiga "Isa" ei suutnud Uuspõld minus tekitada igavustunnet.. Ei saa öelda, et iga ta sõna naiste kohta oleks kuld olnud, kuid kinldasti üle viiekümne protsendi ta seda oli. Kaks tundi möödus ootamatult kiiresti ning etendust soovitan omavanustelegi, kuigi eelkõige on sihtgrupiks siiski pereinimestele ja neile, kes mõtlevad pesa punuma hakata.
"Isa" etendusest ja heast teatriemotsioonist oli möödas nädalake, kui tee viis mind taaskord teatrisse. Sedapuhku Draamateatrisse ning härra Kivirähki kirjutatud etendust vaatama. Nüüd ütleks teadlik dramaturgia sõber, et ahaa, missugust neist nimelt? No eks ikka Draamateatri sünnilugu läbi Kivirähki silmade ehk siis näidendit nimega "Vassiljev ja Bubõr tegid ta siia". Etendus kahes vaatuses, tagasirännak aega, mil meie kallil kodumaal valitsesid sakslased ning eelkõige lõbus lugu kahest arhitektist - igavast, kuid targast abielumehest ja lõbujanulisest naistemehest. Nendest sellidest, kes panid püsti meie armsa Draamateatri. Ma olin positiivselt üllatunud seda etendust vaadates: oli nalja, oli kurbust, oli irooniat, oli ajalugu ja mis kõige tähtsam - oli sisu. Lool oli sees point ning näitlejad suutsid absoluutselt selle vaatajateni tuua. Rääkides näitlejatest ei saa ma mainimata jätta armastatud Märt Avandit. Ainuüksi tema laval olek mõjub hästi! Võite arvata, et ka taaskord lendas aeg linnutiivul ning lõpuks jõudis kätte see hetk, kus Draamateater sai valmis, kuid uskuge mind, Vassiljevi ja Bubõri hing elab seal tänaseni ;)
 Nii ja oleme taas tagasi tänases päevas ning praeguses ajahetkes. Ühes põhjuses, miks ma tänast sissekannet üldse kirjutan. Olen juba kuskil kuu aega vaadanud muusikali "Helisev muusika" mänguaegu ning püüdnud neid oma ajakavaga sättida. Kuni tänaseni polnud see õnnestunud. Paraku ei saanud ma aga hommikul korralikult magada ning surfasin netis ja vaatasin taaskord aegu, millal "Helisev muusika" Tallinnas etendub. Hakkasin siis kommentaare vaatama ja nägin, et müüakse kahte piletit kokku 250 krooni võrra odavamalt tänasele etendusele. Haarasin siis härjal sarvist ning ostsin need piletid ära. Ja ma absoluutselt ei kahetse. Kolm tundi ja viisteist minutit absoluutselt naudingut. Suuresti muidugi tänu Hanna-Liina Võsale, kelle inglihääl tõi pisarad silma ja muusikale, mis tungis juba südamesse siis, kui ise ei teadnudki, mis tähendab sõna "muusika", rääkimata sõnast "helisev". Sisu küll ei üllatanud, kuid miks ta oleks pidanudki - filmi oleme ju kõik iga jõuluaeg vaadanud üha uuesti ja uuesti.  Aga etendus oli armas ja südantsoojendav, lausa nii soojendav, et väljas möllav Monika ei suutnud lumekuningannat mängida ja külmust minusse tuua. Muusika heliseb siiani mu kõrvus ja ei jõua ära oodata märtsi, mil etendub nukuteatris "Libahunt".
 Olgugi, et filmimaailm on tasuvam kui teatrimaailm ning kinopilet on odavam kui teatripilet, leian, et filmid ei suuda meile anda nii palju, kui seda teevad meie omad näitlejad näidendites. Kultuur elab Eestis edasi täie rauaga ja seda eriti siis, kui vahelduseks jätaksime paaril korral kinos Hollywoodi filme vaatamas käimata ja naudiksime oma inimese poolt kirjutatud näidendit, millele annavad hinge näitlejad, kelle suus kõlab emakeel nagu puhas kuld. Ja eks meie kultuuri elavust näevad ka suured Euroopa riigid - miks muidu oleks Eesti pealinn Euroopa kultuuripealinnaks alates jaanuarist? ;)

PS! Pool aastat veel ja on laulupidu! Can't wait, sest tänavused laulud on paganama head!

PSPS! tegin esmaspäeval ise kõrvarõngaid.. päris kobedad tulid välja teised.. soovige mulle tuult tiibadesse ;)

time for changes..

Millalgi tuleb alati selline hetk, kus praegune elu ja eluviis viskavad üle ning tekib tunne, et on vaja muutusi. Vot minul on see hetk just praegu. Pärast absoluutselt halli päeva, mis kätkesid endaga tõdemust, et ma olen taaskord oma telefoni ära kaotanud, maganud maha kaua-oodatud trühvlikoolituse ja lisaks suutnud veel kuuma tee peale ajamisega oma jalale tekitada teise astme põletuse. No ja muidugi muud väikesed asjad, mis suudavad veel rohkem päeva rikkuda (näiteks mantlinööbi eest ära tulemine). Kõik see kulmineerub ilmselgelt faktiga, et midagi peab muutuma. Ja see midagi peaksin olema mina, mu käitumine ja eluviis. Ma nii siunan end, et ma suutsin end jälle end mõjutada lasta ja läksin bailatama eile.. See kõik oli ilmselgelt üleliigne ja tekitab minus täielikult sellise tundmuse, et ma olen nii katki ja nii seest kui väljast. Mulle aitab sellest ja tahan muutust ning seda kohe..

blablabla

123


ja piks on purjus.
nii hea on heita oma argipäeva mured lihtsalt kaugustesse ja lõõgastuda.
rääkida oma musidega ja siis rääkida kõigest! kõik mured saavad kaelast ära lihtsalt.
ja siis bailatame!!!!




head reedet., xoxo

oh jõuluaeg oh jõuluaeg

ma polegi oma blogis veel jõudnud kirjutada, kui väga ikka mulle jõulud meeldivad! terve linn on tuledes, pimedas langevaid lumehelbeid on nii hea vaadata ja mõnus on tunda mandariinide ning glögi lõhna. kõik on ilus, puhas ja särav. samasugune võiks ka mu tuju olla.. ilmselgelt ma olen jälle (I) väsinud ja seetõttu tujust ära ja magamisest ma ei tohi mõeldagi - tahan oma asjad korda panna ja toa jõulupärasemaks teha.. kuna jõulud on ka rahu ja lähedaste hoidmise aeg, siis tahan tuletada oma lemmikutele meelde, mis nad mulle tähendavad :)
anni - nii kahju, et sa oled see jõul Saksamaal.. aga samas ma saadan sinna sulle soojad kallistused ning tahan, et sa teaksid, et hoolimata kaugusest oled sa siiani üks lähedamaid ja kallimaid inimesi mu elus.. õnneks varsti tuled sa juba tagasi ja siis saame koos olla ning teha kõik tasa!
mannu - mul on absoluutselt siiralt hea meel, et sinuga saame jõuluajal koos olla! ma loodan, et saan sinult jõudu ja energiat, sest sul on ju seda niikuinii üleliia :) väike päike nagu sa meil oled..
meery - sina oled üks inimene kes on tunginud mulle lühikese ajaga väga hinge.. iga päevaga olen ma aina rohkem ja rohkem tänulik, et sa oled mu ellu sattunud. ma hindan väga seda, et sa oled täiesti aus ja õiglane. sa oled nii ilus inimene nii seest kui ka väljast. aitäh, et sa toetad mind ka siis, kui ma ei käitu kõige õigemini.

insomnia

ma olen nii vihane. juba teist ööd ei saa ma korralikult magada! ärkasin täna kella kolmest öösel - muidugi on selles süüdi seik, et ma läksin kella kuuest voodisse ja enam sealt üles ei tõusnud, aga siiski! tunnen end nii pahasti, sest tean, et päev tuleb pikk ja absoluutselt ilma energiata. fun!

ps! proovisin mediteerimist, mõtted kihutasid kiirusel miljon mõtet minutis - seega feilisin. 

ja tahaks kinno minna, harry potter on taas teemades

you only see what your eyes want to see...

1, 2, 3 ja alanud on uus nädal. piks on kella viiest saadik üleval, käinud tööl ja nüüd naudin piparkooke ja piparmündi teed (palju pipart ühes lauses). üldiselt on päris väsinud olla ja tahaks magada, aga kella kaheksast hakkab trenn ja enne seda pole mõtet magama minna.. seega mõtlesin, et löön aega surnuks siia kirjutades (ma tean, et vähemalt kaks inimest loevad seda, nii, et see postitus on pühendatud teile).

ma siiani ei oska kirja panna kõiki oma mõtteid.. osad need peavad jääma mu salakambrisse, aga osad tahavad välja pääseda, et nad ei peaks enam mu peas võtlust pidama, heideldes sellepärast, et mina vaevaksin end nendega.. üks selline mõte, kes tahab end esikohal hoida, on seoses tööga. ausalt, mul on töötamisest no niiiiiii kopp ees!!! vähemalt sellisest tööst, kus ma tean, et ma ei saa enam edasi areneda. alati tuleb mingi punkt, kuhu maani annad endast parima ja kui see punkt on tulnud ning enam paremaks minna ei saa, siis sealt hakkab langus. vot mina tunnen, et ma olen sinna punkti jõudnud. oehh ja seetõttu puudub motivatsioon üldse tööd teha (okei, praegune motivatsioon on puhkus ja spaaa :)) naljakas on see, kuidas ma eelmine aasta kurtsin siin blogis, kuidas ma ei viitsi koolis käia ja ainult magan sisse ja nii edasi, siis praegu kurdan töö üle. huvitav.. kas ma kunagi millegagi rahul ka olen?? - kardetavasti mitte, sest siis poleks mul ju eesmärke mille poole püüelda.. ja seoses eesmärkidega kihutavad mu peast alatihti läbi mõtted - mis on mu suurim eesmärk, mida ma elult tahan jne. liiga palju küsimusi ja üldse mitte vastuseid.. sakib sajaga ikka