Väsitav, kuid see-eest erakordselt töine nädalavahetus seljatatud ning olen valmis uue nädala elamusteks. Taustaks mängib Hurts - Wonderful life ja hetkel ei tunne ma muud kui väsimust. Mõtlesin pikalt, kuidas seda postitust alustada. Esimesena turgatas pähe lause "Peab ikka puhta pime või seniilne olema, et märgata seda kaunist hõbedast sädelust väljas." Paraku aga ei leidnud pikemat juttu sellel teemal, seega kriipsutasin selle mõtte maha. Mõttelend lendas ja lendas, kuid sobivat lauset ikka ei leidnud. Seetõttu pean sissejuhatavaks lauseks ütlema vaid üht:
Tere tulemast taas Piheli kultuurinurka. Ärge nüüd arvake, et ma jõudsin taas teatris käia. Pean häbenedes ütlema, et käisin hoopis selle aja jooksul kaks korda kinos (ja ja ja, siit tuleb see jutt, et ise rääkisin kuidas kõik ikka jätaksid oma kinoraha kõrvale paar korda ja käiksid selle eest teatris). Kuid enda õigustuseks võin öelda, et käisin lastefilme vaatamas ning üllatus missugune. Mõlemast filmist leidsin mõtlemapanevaid seiku ja püüdsin leida peidetud allegooriaid (siin kohal ütleks aitäh Mamma Pendile, kes õpetas oma tublidele viiendikele sõna "allegooria" ja õpetas, et igas teoses on need olemas). Igatahes asume siis filmide juurde.
Reede pärastlõunal, mil Monika oli oma laastava tööga hakkama saanud ja mistõttu preili elan-maal-töötan-linnas ei saanud oma armsasse lumme mattunud kodukohta minna, suundusime õemehe ja tema kahe võsukesega kinno, et vaadata lastefilmi "Võluhõbe" (järjekordselt õigustan ennast, et film ei pärinenud hollivuudist, vaid trollidemaalt /Norrast). Minu eelarvamus filmile - muinasjutt, mis lõpeb armsalt. Kuid nagu öeldakse, siis eelarvamused on petlikud ja armsa tunde tekitas juba see, et me olime ainsad, kes seda filmi vaatama läksid - kinoelamust ei seganud keegi peale kahe veresugulase. Positiivsust tekitas ka filmi õigeaegne algus ehk siis mitte mingeid treilereid ega kokakoola reklaame. Linateos ise rääkis sinistes päkapikkudest, kes hoolitsesid võluhõbeda eest, mis aitas päeval ja ööl vahetuda. Paraku aga väikese printsesspäkapiku, kes tahtis oma isa päästa, viidi võluhõbe inimestele. Lõpuks saadi see kätte ja filmil oli häppi ending nagu lastefilmidel ikka. Nagu näete, siis filmi ümberjutustust ma eriliselt teha ei viitsi, aga millest ma rääkida hoopis tahtsin, olid mõtlemapanevad seigad ja neid oli igatahes rohkem, kui üks.
1) Ahnus ajab upakile! Eks me kõik tahame seda, mida meil pole.. ja kui meil midagi on, siis tahame aina rohkem ja rohkem. Alati ju tundub, et midagi on juurde vaja. Vot selle kõigega on selline lugu, et lõpuks jääb inimene, kes väärtustab rohkem materiaalsust ja valelikkust kui inimsuhteid ning ausust, jääb oma asjadega üksi. Mis saab temast siis lõpuks? Väärtusliku asjade omaja ilma väärtuseta.
2) Iga vale tuleb alati välja! Pikemat seletamist pole vist vaja. Ausus on ajast aega hoitud hinnas ning vale võib tulla välja just kõige ootamatul hetkel.. Ja vale teeb haiget. Eriti nendele inimestele, kellest hoolitakse.
3) Julgete päralt on maailm! Pole mõtet karta midagi.. Elu tuleb elada ja isegi kui juhtub midagi, siis elu läheb nii või naa edasi. Julgeid austatakse nagu ausaidki.
4) Elu ongi võluhõbe! Meie jaoks on muutunud iga väiksemgi ime tavapäraseks. Näiteks praegu maas olev lumi - selle sära ja puhtus peaksid tekitama imelise tunde, et just meil on õnn seda näha! Aga ikka nurisetakse, et seda on liiga palju ja see tekitab raskusi.. Olge nüüd! Muidugi tekitab ebameeldivusi, aga mõelge kui ilus see kõik on. Ja samamoodi on ime iga hommik, millal silmad avame, sest on miski, mis tekitab meis tahte see päev lõpukorrale saada ning taas järgmisel hommikul ärgata.. Äkki see ongi see võluhõbe, mis paneb meid ärkama ja ilma selleta saabuks pimedus..
Oli ka teisi mõtlemapanevaid allegooriaid, kuid need neli olid minu jaoks kõige tähtsamad - eriti viimane.
Igatahes aitäh kino Artis mõtlemapaneva ja samas ka armsa kinoelamuse eest!
Narnia kroonikatest juba homme - seniks aga head und ning nautige imelist jõuluaega :)
