oehh..

ma olen nii väsinud.. nii vaimselt kui ka füüsiliselt. võib-olla on asi ilmas, kuid täiega selline ei taha, ei viitsi, ei hooli tunne on. tahaks tõmmata teki üle pea ja lihtsalt ära kaduda. tahaks olla üksi. aga paraku ei saa tükk aega üksi olla, kogu aeg olen inimestest ümbritsetud ja kogu aeg on midagi teha.. ja samas ei jõua üldse midagi teha. vastik, vastik, vastik.

kes küll ajale tiivad andis, et ta nii kiirelt suudab lennata?

Minu meelest oli alles pühapäeva öö, kui ma siia kirjutasin ja näete - juba on reede. Minu jaoks küll siiani neljapäev, sest ilmselgelt jõudsin just töölt koju. Igatahes nädal on olnud päris tegus. Esmaspäeval ärkasin juba pool üheksa (I) minu rekord, arvestades seda, et ma pühapäeval läksin magama neljast öösel. 5 tundi pildialbumi meisterdamist Kätule, trenn ja siis öötöö. Teisipäeval olin peale tööd 12ni üleval, et saaks Kätule õnne soovida ja siis tuttu koju ja taas tööle. Kolmapäev - hmm, jaaaaa, emme käis külas :):) ja õhtul käisin trennis ilusti - jee, bailatino rokib.. ning taas töööööö. Neljapäeva ma lihtsalt magasin maha, ärkasin pool tundi enne tööd ja siis jooksin tööle. ja siin ma olen.. oma nädala kokkuvõttega.

Kõik, kes arvavad, et ma olen muutunud, kahjuks eksivad. Siiani purustan klaaside eluiga, kaotan asju ja naerutan teisi oma õnnetustega :D näiteks täna hommikul ma avastasin, et korterimagnet, millega saab alt uksest sisse, on kadunud.. Õnneks sain kohe alt uksest sisse ja avastasin, et magnet on kodus laua peal (Y) :D ja kolmapäeva öösel vastu neljapäeva lõhkusin tacos ära kaks klaasi ja ühe pitsi. Varsti pean vist tacole klaaside eest maksma hakkama :(

Igatahes ma tahtsin seda öelda ka veel lõpuks, et MA NIIII IGATSEN ANNIT ja MANNUT. Alles aasta tagasi me veel pidutsesime koos ja nautisime koolivaheaega ning ei tahtnud kuidagi, et vaheaeg lõpeks. Nüüd on aga ajad muutunud ja uskuge või mitte, aga ma nii igatsen kooli ka. Õnneks Mannu tuleb juba pooleteise kuu pärast ja ega Annigi kojutulek kaugel pole. Ning kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen ma järgmine aasta taas koolinimekirjas :) aga sinna on aega.. seni pean elama taco-elu.

Igatahes, head und mulle ja teile head päeva.!

hey yaaa

Tervelt kuus ja pool kuud on möödas sellest, kui ma siia kirjutasin. Täna taasavastasin oma blogi ja lugesin vanu postitusi ning tekkis mõte, et miks mitte alustada uuesti kirjutamist? (Muidugi pean ma suure aitäh-i ütlema ka Annile ja Mannule, kelle blogisid oli väga väga väga huvitav lugeda)

Kõik, kes on kunagi kirjutanud lõpukirjandit, teavad, et esimesi sõnu on kõige raskem ritta seada ning tekib tunne, et mõte jookseb kokku. Sama tunnen ka mina praegu, ainus vahe on see, et pastapliiatsit asendavad klahvid, valget paberit ekraan ning hubane küünlavalgus ja taustaks mängiv Nelly Furtado loovad rahuliku meeleolu. Mõnusast olemisest aga ei piisa, et saaksin oma kirjutamishoo sisse, kuid pole hullu - ma vähemalt üritan.

Kus kohast siis alustada? Kuus kuud on pikk aeg ja selle ajaga on palju muutunud.. Kohe liiga palju. Seega ei hakka seda kõike siia üles kirjutama ja alustan tänasest. Minu jaoks veel pühapäevast, kuid kuupäeva järgi võttes esmaspäevast. Nädala esimene esimene päev - hea ajastus alustamiseks. Lisaks blogi kirjutamisele alustan ma see esmaspäev ka uue magamisrežiimiga, st et esmaspäeva, teisipäeva, kolmapäeva, neljapäeva, reede ja laupäeva öösel ma mitte ei maga, vaid olen tööl :) Ja pühapäeva öösel ma samuti ei maga, sest eesolev pühapäev on selle kuu viimane pühapäev ning kõik, kes on kuidagigi baarindusega seotud, teavad, mida see tähendab ;) BAAARIKAS. Kuid enne seda tuleb väsitav nädal üle elada, trennis käia regulaarselt (ma annan endale ja nüüd ka teile ausõna, et ma tõesti käin see nädal mitu korda trennis:):)) Eks ma annan märku ka, kuidas see õnnestub :P

Praegu on aga kuul juba koos ja kell on palju ja peavalu kiusab.. Seega kavatsen tänaseks kirjutamise lõpetada. Homme ehk jälle.. We'll see :)

PAI!

happy

Missikarussel on lõpetanud keerlemise ning tulemustega võib rahul olla: I printsess, Pere Pühapäeva e. kõige lapsesõbralikum miss, pressimiss, Sillaotsa talumuuseumi miss ja missraplamaa.ee ehk interneti hääletuse miss.
Emotsioonid olid lausa nii laes, et Piks nuttis :)

Mida Sina teeksid??

Päevast päeva mõeldakse väikestele probleemidele: kuidas saada kontrolltöös võimalikult hea hinde, kuidas tulla rahaga toime, kuidas aega planeerida. Tihti käib peast läbi ka mõte, mida teised arvavad või mis kaasneb tehtud teoga. Negatiivsed mõted üritatakse eemale tõrjuda, kuid need ei kao. Justkui kiuste ilumuvad probleemid siis, kui me oskame neid kõige vähem oodata. Lahendused neile tuleb kiiresti leida ning pahatihti võivad need lahendused olla ekstreemsed. Lausa nii ekstreemsed, et inimesed võivad astuda üle eetikapiiridest.

Sule korraks silmad. Kujuta ette, et Sa oled eduka ärimehe poeg. Su isa pole Sinule aega pööranud ning väidab, et Sa oled nõrk, mistõttu võid elus kaotada kõik. Aeg möödub, ning Su isa sureb. Sina aga suudad ennast tõestada ning avad hotelli. Kuid ometi suudad selle kaotada. Samas Sul on kõrval armastav naine, kes on Sinu jaoks valmis tegema kõike, tõesti KÕIKE. Tuleb välja, et Sa saaksid oma hotelli tagasi ühel juhul: Sinu naine peab veetma öö praeguse omanikuga. Mida Sina teeksid? Kas loobuksid hotellist või lubaksid müüa naisel oma keha? Ja kui Sa oleksid naine, kas Sina magaksid oma mehe õnne nimel teisega?

Nüüd ava taas silmad. Arvatavasti oled sa ära unustanud oma probleemid tööl või koolis. Sa mõtled, mida Sa teeksid. Mida pead tähtsamaks, kas armastust või väärtust? Arvatavasti iga inimene, kes tunnetab piiri moraalsuse ja amoraalsuse vahel, valiks armastuse. Pole vaja hakata põhjendandama, miks see nii on - raha ja kinnisvara tulevad ja lähevad. Teoreetiliselt peaksid tunded jääma. Aga kas jäävad? Ka need on ju ometi hääbuvad. Ja kui veel lisada kogu vaev, mis nähti selle nimel, et millegi kasulikuga hakkama saada, mille üle ka isa hauas uhkust tunneb. Keeruline. Kuid iga keeruline probleem saab lahendatud mõtlemisega. Aga mis siis saab, kui sul pole aga mõelda ega arutada seda küsimust kellegagi? Sul on aega 24 h, et otsustada ning sellest sõltub Sinu edasine elu. Sa valiksid ... ?

Õnneks aga sellised äärmuslikud valikud ei kimbuta enamike mitte kunagi, ning inimene saab taas pöörduda oma igapäevaste probleemide juurde. Igapäevaste valikute juurde, mis tegelikult ei pruugi hetkeseisuga midagi tähendada, kuid tulevikus võivad mängida suurt rolli.

those who run seems to have all the fun ...

Esmaspäev on läinud magama ning oma teisipäev tiksub oma esimesi tunde. Mina pole aga veel koos esmaspäevaga põhku pugenud. Kuigi tavaliselt kehtib minu kohta lause "I hate Mondays", siis aprilli esimese esmaspäevaga jäin ma väga rahule.

Mu päev algas sellega, et ma jõudsin esimesse tundi!!! Ja ma olen selle üle nii õnnelik, sest meie väga austatud inglise keele õpetaja Paul arutles tunnis väga huvitava teema üle. Mis see täpselt oli, jätan ma enda teada, sest pisut salalikkust ei tee kunagi paha ;) Aga igatahes, arutelu oli kaasahaarav ja pea hakkas kohe tööle, seljatades hommikuse väsimuse ning eelmise öö unenäod. Järgnevad neli tundi (ehk 2xkirjandust + 2xajalugu) möödusid suhteliselt aeglaselt, kuid peale seda suutis taas Paul leida uue teema, mille üle arutleda: kas võtta vastu seadus, mis keelab vanematel oma lapsi karistamast füüsilise vägivallaga või mitte. Poolt- ja vastuargumente tuli ohtralt, 45 minutit lendas linnutiivul ning mind haaras sügav kahetsus, et me muudes tundides ei arutle nii nagu inglise keeles.

Lisaks haaravale inglise keelele meeldis mulle täna väga ka minu kitarritund Peteriga. Mul on laul selge, kuid ühest duurist üleminek teise longab üle künga natuke. Aga laul on see-eest võimas. Poleks arvanud, et ma kunagi laulan Johnny Cashi laulu või mängin kitarri :)

Aga tänaseks on minu poolt kõik. Head und mulle ja teie, MINGE HÄÄLETAGE :D:D

hullumeelsed ajad

Pole midagi paremat kui tulla peale väsitavat nädalavahetust koju, näha oma emmet ja issit ja vennat, tervitada oma sassis tuba, silmata laual roose ning panna küünlad põlema. Seejärel heita voodisse, kuulata klassikalist muusikat ja seejärel lõõgastuda. Kõik pinged kaovad ja tekib rahulolu.Viimased paar nädalat on olnud hullumeelsed: kool, missikad ja eksamiteks valmistumine. Reedet-laupäeva-pühapäeva võib võtta kokku marsruudiga: Tallinn-Kohila-Rapla-Tallinn-Rapla-Tallinn-Rapla-Kohila. Teisisõnu kodu-trenn-roger-trenn-roger-trenn+kohtumine žüriiga+KODU! Mul on kahju, et ma olen jätnud oma kallid sõbrad tahaplaanile. Neljapäeval ei saanud nendega vaadata huumoriööd ja eile loobusin Überblingendamisest. Kuid juba nädala pärast lõpeb missikarusseli keerlemine ning saan keskenduda oma lemmikutele ja EKSAMITELE. Kolm kuud on valatud higi, põlvede värv on digimuutunud siniseks ja vasaku käe sõrme otsad on absoluutselt tuimastunud, aga kui kogu jant kokku võtta, on see aeg olnud vägev. Ma olen tutvunud väga mitmekülgsete ja toredate inimestega, õppinud korralikult kontsadega kõndima ja nüüd julgen terikse tantsida ka. Muidugi ei saa ma mainimata jätta oma kitarriõpinguid, mis on kestnud kolm nädalat ja kulmineerunud sellega, et Pihel on saanud selgeks ühe Johnny Cashi loo. Seda kõike aga tänu ühele inimesele - Peterile. Ma pean lihtsalt mainima, et ta on nii andekas ja hästi vastutulelik - igaüks ei raatsiks oma väärtusliku aega raisata kitarrivõhikust blondiinile :):)
Kuigi missikad on võtnud enamiku mu ajast, pole saanud ma kõrvale jätta lugemist. Tänu Egeritile lugesin ma läbi "Dorian Gray portree". See teos oli minu jaoks pisut kohutav, kuid samas õpetlik. See inimene, kes ütles, et sisemise ilu mõtles välja kole inimene, eksib. Kuigi esimesena märgatakse inimese juures küll välimust, rikub kole sisemus ka välimuse. Nii oli, on ja jääb, AAMEN.
Nüüd ootab mind aga "Jonathan Livingston Merikajakas". Enne seda aga tubli nokitsemine oma toa kallal ehk siis tere jälle ÖINE koristamine. Taaskord jäävad koolitükid tahaplaanile, kuid ma käsi südamel ütlen, et peale järgmist nädalat saab kool minu eluks. Ühiskond, bioloogia, ajalugu ja inglise keel hakkavad minu väga headeks semudeks ja kõik järeltööd saavad tehtud (siinkohal palun abi infotehnoloogia vallas, kus ekoolis vaatab mulle vastu rida 1-sid, huvitav miks küll?)

Aga minu poolt on tänaseks kõik. Ehk leian see nädal aega siia midagi kirjutada, kuid ei julge pead väga anda. Nüüd tuleb iga päev tublisti kitarri harjutamas käia, et lugu saaks IDEAALSEKS. Seega, kui minust pole jälle siin tükk aega midagi kuulda, siis teadke, et ma valmistun veel missikateks. Ja muideks, veel viimased päevad saab hääletada internetis oma lemmiku poolt, seega www.missraplamaa.ee/haaletus ning andke oma hääl :)