Ma tean, et mul on raske, kuid see on minu enda valik. Ma võiksin mitte õppida, raamatuid lugeda ja paljudest asjadest osa võtta. Aga see poleks enam mina. Ma tunnen, et mul on vaja kindlaid eesmärke, mis tekitavad minus tahtejõudu ja seetõttu tahan ma kõik asjad hästi teha. Seetõttu ma õpin, sest ma pole endaga rahul, kui õppimata jätmise pärast sain halva hinde ja teised aga minust parema. Ja isegi kui ma spikerdan, siis tegelikult pole ma endaga rahul, sest ma ju ei omandanud teadmisi. 

 Kuna hetkel on mul lisaks koolile (kus antakse maailma kõige rohkem õppida ja lugeda) lisaks missikad, üks üritus, kus ma olen päevajuht ning mida tuleb ette valmistada, ajaloo olümpiaadiks valmistumine ja trenn, siis pole lihtsalt aega. Aga ma ei taha kurta, kuigi ma kurdan, sest ma tean, kui need asjad on tehtud, siis ma tunnen end paganama hästi ja tean, et olen asjadega hakkama saanud. Ja mida rohkem ma teen, seda rohkem tuleb asju juurde, mida teha. Ja see on nii hea tunne, sest ei ole paigalseisu, on areng, ja just areng on see, mille poole ma pürgin.

PS! pole tore olla õhtujuht, kui suudad umbes 1500x feilida :):)